Lähisuhtevägivald - kas ka sinu paarisuhtes?

- “Mille eest sa põgened?”
“? Ma ei põgene millegi eest. Miks sa nii arvad?”
“Sa kogu aeg töötad või õpid. Mille eest sa põgened?”

Inimese olemus ja kuidas toetada inimesel enda väekuse avastamist ning läbi selle elamist, on minu elu kutse. Jumaldan kui inimene saavutab tasandi kus ta on avatud, kuulab ja järgneb oma sisemisele väele. Inimene on väga huvitav olevus siin maailmamuna peal. Tihtipeale tundub, et me inimesena ei tea mis väge me tegelikult endas kanname. Ühiskonna survel justkui allume keskpärasusele ja elame ning oleme justkui kellegi/millegi muu heaks. Endaga kontakti saavutades ja ise-enda järgi elades avaneb meis varjatud potentsiaal, mida mina heal meelel nimetan Väeks. See ei tähenda, et nüüd kontakt olemas ja inglid paistavad ja kõik, rohkem pole vaja midagi teha. Elu on areng. Oma väes edasi liikumine aga seda väekam, põnevam ja ehedam.

“Küsimus, mis tekitas ebamugavust ja samas pani mind vaatama oma elu, keskkonda ja seda, mida kogen läbi avardava vaatenurga ja aususe. Ma ei märganud millist elu ma elan, ma ei märganud seda, et ma ei taha kodus olla, ma ei märganud emotsionaalset vägivalda. Kogesin vaid seda, et mul oli vaja järjepidevalt tõestada, et ma ei löö litsi, tööüritused ei ole flirtimise koht, ma ei valeta, kuniks sinnamaani, kus meesmassööri juures massaažis olles tundus mulle, et mind vägistatakse. Need hetked, kus istusin vannitoa ukse taga nurgas peidus kägaras ja üritasin olla nii väike kui võimalik, on salvestunud minu mällu aastateks. Istusin autos, hoides pisaraid tagasi - ma ei tahtnud tema ees nutta - ja mõeldes, et ma ei taha enam elada. Ma kogesin seda kõike ja ei märganud, ei teadvustanud, ei uskunud seda. Ootasin millal ta leiab teise ja lahkub.”

“Ta tuli jälle keset ööd koju, joogisena, samal ajal kui meie laps oli alles paarikuune ja magas meiega samas toas. Mäletan selgelt seda hetke, kus keset ööd, kui ta saabus ja voodisse pikali läks, istusin ma voodi serval ja ei hoidnud oma sõnu tagasi. Ma enam ei mäleta, mida ma ütlesin, mäletan vaid seda väga selgelt, et jäin iseennast kuulama ja tajusin kui õudne see on mida ma ütlen ja kuidas käitun, kuidas ma olen selliseks muutunud - ma ei taha olla selline inimene.”

“Mu mees vägistas mind!”

Need on lood elust enesest. Nendes lugudes puudub füüsiline vägivald ja on väga jõuliselt üleval emotsionaalne vägivald. Vägivald, mida ei ole silmale näha ja tihtipeale inimesed ka ei oska seda ära tunda või ei julge. Või loovad endale lugusid sellest mis on hästi ja vähendavad vaimse vägivalla mõju. Tihtipeale on inimene väljastpoolt see, kes näeb ja peegeldab tegelikku olukorda ja seda, et see ei ole normaalne. Tihtipeale pole ka seda inimest, kes näeb või kes ütleb - kõik mis toimub koduseinte vahel, jääb koduseinte vahele.

Eesti rahvusvahelisel pereteraapia konverentsil rääkis Juha Holma, Jyväskyla Ülikooli psühholoogia osakonna professor uurimustööst, kus uuriti lähisuhtevägivalda kogevaid paare. Kvaliteetuuringu käigus ilmnes, et vägivaldses suhtes soovivad tihtipeale jätkata mõlemad osapooled - nii ohver kui vägivallatseja - ja seda mõjuvatel põhjustel. Põhjustena loetles Prof. Holma emotsionaalset sidet, armastust ning majanduslikke ja sotsiaalseid põhjuseid muuhulgas. Ohvri sooviks on tihtipeale jätkata suhet ja seda ilma vägivallata. Selleks, et emotsionaalsest vägivallast vabaneda, on oluline mõlema partneri tunnistamine, et nende suhtes on vägivald. Kui üks partneritest eitab vägivalda, ei ole võimalik suhtedünaamikat muuta. Väga oluline on mõista, et vägivalla ohver ei saa muuta suhet turvaliseks ega ei saa lõpetada vägivallatseja käitumist ühepoolselt.

Prof. Holma rõhutas emotsionaalse vägivalla mõju, mis on tihtipeale laialdasem kui füüsilise vägivalla mõju. Väga oluline on ühiskonnas laialdasemalt pöörata tähelepanu emotsionaalsele vägivallale - mis see täpsemalt on ja kuidas seda ära tunda.


Mis on emotsionaalne vägivald?
Emotsionaalne vägivald (ka vaimne, psühholoogiline vägivald) on verbaalne või mitteverbaalne rünnak, mis kahjustab teist inimest emotsionaalselt ning alandab ta eneseväärikustunnet. Emotsionaalne vägivald on pidev ja tahtlik teisele inimesele haiget tegemine ja tema tunnete riivamine. Antud vägivallaliik on kõige levinum ning tavaliselt esineb see koos füüsilise, seksuaalse ja/või majandusliku vägivallaga. Ohvrid peavad emotsionaalset vägivalda ka kõige laastavamaks ja raskemini talutavaks. Emotsionaalne vägivald ei pea olema alati teise inimese otsene solvamine või ta peale karjumine. See võib väljenduda ka peenekoelise ja oskusliku manipuleerimise ja alandamise kaudu. (Allikas: www.kriminaalpoliitika.ee )


Kas Sinu suhtes esineb vägivalda?
Waltz, Rushe ja Gottman on loonud Emotsionaalse vägivalla küsimustiku, aitamaks naistel kindlaks teha kas nende suhtes esineb väärkohtlemist. (Autor: suhte vägivallas ei ole ohvriteks vaid naised, vägivallatseja võib olla ka naine). Nad kaardistasid neli emotsionaalse vägivalla alaskaalat: eraldamine, alandamine, seksuaalsuhte pealesundimine ja varalise kahju tekitamine. Küsimustiku leiad siit: emotsionaalse vägivalla küsimustik.

Mida teha, kui Sinu paarisuhtes esineb vägivalda - kui Sa ise oled vägivaldne või seda on Sinu partner? Tihtipeale vägivallatseja ise ei mõista seda, et ta on vägivaldne. Vägivaldsed käitumisviisid on omandatud lapsepõlves või traumaatiliste kogemuste tulemusena. Vägivaldsusest on võimalik vabaneda, mille esimeseks sammuks on selle endale tunnistamine. Tuntud trauma ja sõltuvusekspert Gabor Maté tavatseb öelda, et keegi meist ei ole sündinud siia ilma sooviga olla vägivaldne. Lapsepõlve traumaatilised kogemused, vanemate suhtlusmudelid on need, mis me võtame kas teadlikult või alateadlikult endaga kaasa täiskasvanu ellu, oma suhetesse. Suuresti on siin taga emotsionaalne valu, millega ei osata toime tulla muul moel, kui läbi vägivalla. Lood, mis vägivallatseja ja tihtipeale ka ohvri peas käivad, on jõuetusetunne, väärtusetus ja enda alaväärtustamine. Imago paarisuhteteraapia kohaselt loovad suhteid sarnase emotsionaalse valuga inimesed, kes on õppinud valuga toime tulema erineval viisil. Emotsionaalne valu saab alguse lapsepõlvest - olgu see düsfunktsionaalse või alkohoolikust lapsevanema näol või vanema(te) puudumisel. Ka pealtnäha terves peres on võimalik kogeda emotsionaalset valu. Oskus, mis on jäänud omandamata, on emotsionaalse valuga toimetulek, mida surutakse selle lahendamise asemel endas alla ning mis väljendub muul moel igapäevases elus kas nähtavamal või varjatumal moel. Vägivallatseja hukkamõist siin ei aita ja ei aita ka suhtesse jäämine, kus vägivallatseja oma süüd ei tunnista ning muutusi enda käitumisse tuua ei soovi.


Kutsun Sind üles küsimustikku täitma ning vaatama ausalt nii endale kui ka oma partnerile otsa, küsides endalt “Kas ka meie suhtes on vägivald?” Aus vastus on samm muutuste suunas, mis toob muutust mitte vaid paarisuhtes - selle turvaliseks muutmisega - vaid ka ühiskonnas laiemalt.


Ole muutus, mida soovid teistes näha.

Meeli Laane
Transpersonaalne psühhoterapeut
Leinanõustaja
Paarisuhteterapeut
www.meelilaane.ee

Lein lähedase enesetapust

Autor: Stephen Moeller
Tõlge: Meeli Laane

Mõned aastad tagasi tsiteeriti laialdaselt Robin Williamsi ütlust “Enesetapp on lõplik lahendus ajutisele probleemile.” See kõlab väga loogiliselt. Probleem aga seisneb selles, et mõte oma elu lõpetada enesetapu läbi on väga emotsionaalne, mis on tihtipeale seotud teemadega, mis on tekitanud kaotusvalu inimese elus, tihtipeale põhjustatuna ka vaimse tervise probleemidest. Loogika mõjutab emotsioone väga harva. Inimesele, kes kaalub endalt elu võtmist, tunduvad tema probleemid tihtipeale ületamatud ja kindlasti mitte ajutistena. Paljude jaoks tundub see “lõplik lahendus püsivale (või lõputule) probleemile”. Viga loogika kasutamisel emotsionaalsete teemade lahendamiseks on midagi, millele oleme keskendunud aastaid Kaotusvalust taastumise Instituudis (the Grief Recovery Institute).

On mitmeid põhjuseid, miks inimesed võivad valida enesetapu. Nendel põhjustel arutlemine ei ole selle artikli eesmärk. On mitmeid veebilehti, mis käsitlevad enesetappu ning selle ennetamist, mis tulevad esile veebiotsingus. Meie eesmärk, Kaotusvalust taastumise Instituudis, on aidata inimestel toime tulla selle tegevuse tulemustega. Piisab, kui mainida, et enamus nendest, kes valivad oma elu lõpetada enda käe läbi, ei mõtle kunagi selle peale, kuidas see neid, kes maha jäävad, emotsionaalselt mõjutab. Vastavalt Haiguste Kontrolli Keskusele (the Center for Disease Control) on enesetapp 10mnes juhtiv surma põhjus Ameerika Ühendriikides. Tartu Ülikooli uuringute kohaselt, kus uuriti 2006-2016 sooritatud enesetappe, on Eesti enesetappude arv jätkuvalt üks kõrgemaid Euroopas. Enam kui 200 inimest aastas otsustavad enesetapu kasuks. See on samm, mis mõjutab inimesi ülemaailmselt.


Probleem terminiga “Enesetapu üleelanu”.
Inimestest, keda on emotsionaalselt mõjutanud enesetapp, räägitakse tihtipeale kui “enesetapu üleelanutest”. See nutikas silt on tegelikult eksitav. Tegelikud enesetapu üleelanud on need, kes ebaõnnestuvad omaenese elu võtmises. Need, kes maha jäävad ja seisavad silmitsi emotsionaalse valuga sellisest kaotusest, on tegelikult leinajad. Neid mõnel muul moel sildistades, välditakse leinaja terminit. Inimeste sidlistamine ei aita nendel taastuda oma emotsionaalsest valust. Leinajatele erinevate siltide andmine on muutunud üsnagi populaarseks viimaste aastate jooksul. Komplitseeritud lein, hiline lein, oodatud lein, maskeeritud lein ja kumulatiivne lein on vaid mõned näited nendest. Mõnikord võib see “silt” muutuda heidutavaks, taastumiseks vajalike sammude tegemisel. Kui keegi ütleb sulle, et sa kannatad konkreetset tüüpi leina all ja samal ajal ei paku sulle võimalikke samme edasi liikumiseks, on väga lihtne seda silti lihtsalt aktsepteerida, kui osa sinu elust ning jätkata kannatamisega. Meie ühiskonnal tuleb väga hästi välja ütlemine, mis on kellegi juures valesti, pakkumata lahendusi, milliseid samme on vaja teha taastumiseks.


Miks kannatavad need inimesed niivõrd palju, kelle lähedane on sooritanud enesetapu?
Enesetapu järelmõjuna võivad kaasneda ülevoolavad tunded. Küsimus “miks ta seda tegi” on tihtipeale see küsimus, millele ei ole võimalik kunagi üdini vastata, isegi siis, kui nad jätsid endast maha kirja. Enamus meist ei ole kunagi õppinud selgeks mehhanismi, mis aitaks meil toime tulla emotsionaalse lõpetamatusega, mis selle küsimusega tõusetub. Peale enesetappu küsivad need, kes jäävad maha, endalt vägagi palju - kas olid mingisugused märgid või viited, mida me ei märganud või mingid viisid, kuidas me oleksime saanud seda ära hoida. Need on normaalsed ja loomulikud mõtted, millega seisavad leinajad silmitsi. Tagantjärele on lihtne mõista erinevaid valikuid, mida nad oleksid võinud teha, seistes silmitsi sellise traagilise sündmusega. Veelkord, see on olukord, kus üritatakse kasutada loogikat selleks, et toime tulla emotsionaalse sündmusega. Pole küsimustki, et kui nad oleksid teadnud, et see inimene plaanib endalt elu võtta, et sõbrad ja lähedased tegutseksid teistmoodi. Ilmselge probleem seisneb selles, et me ei tea tõeliselt mitte kunagi, mis toimub teise inimese peas, sõltumata sellest, kui palju me ka ei püüa end teisiti veenda. Kahjuks leiavad mõned inimesed oluliselt vähem positiivset ja kasulikku tuge ümbritsevatelt inimestelt peale sellist, niivõrd emotsionaalselt valusat, kaotust. Samal ajal kui suhtumine on muutunud läbi aja, mil räägitakse ja kirjutatakse järjest rohkem enesetapust, kahtlevad siiski paljud, kas jagada teistega, et see oli surma põhjuseks. Paljude sees on endiselt hirm teistele ütlemise ees, et nende lähedane võttis eneselt elu, kartes seda, kuidas teised võivad reageerida. See võib olla väga tõsine probleem, eriti usklikes kogukondades, kus nähakse enesetappu kui patutegu. Võimetus jagada rahulikult teistega emotsionaalset valu, millega me silmitsi seisame, muudab leinamise protsessi komplitseerituks. Hirm küsimuste ja kommentaaride ees, mis võivad tulla teistelt, põhjustab leinajatel emotsioonide allasurumist, selle asemel, et samme astuda kaotusvalu ja leinamise protsessi läbimiseks.


Mis on lein?
Lein on normaalne ja loomulik reaktsioon igasugusele suurele muutusele, mis aset leiab sinu elus! Kui seda muutust põhjustab järsk ja ootamatu surm, seisavad need, kes maha jäävad, silmitsi tohutul määral “lõpetamata asjadega” sellest emotsionaalsest suhtest. Need leinajad leiavad endid mõtlemas kõikidele vestlustele ja aruteludele, mida kunagi lõpuni ei lahendatud. Nad mõtlevad asjadele, mida nad soovivad, et oleksid teinud teisiti selles suhtes. Nad leiavad end silmitsi seismas tulevikuga, mis erineb väga palju sellest, mida nad olid oodanud, kus see inimene on osa nende elust. Lihtsalt kirjeldatuna - nad kalduvad keskenduma asjadele, mida nad soovivad, et oleks võinud olla teisiti, parem või enamat selles suhtes. Sellised küsimused ja emotsionaalsed teemad on tavapärased kõikidele leinajatele. Kahjuks enamus inimesi ei ole kunagi õppinud või neile pole kunagi antud kasulikke tööriistu nendega toimetulemiseks. Enamus meist veedavad eluaja õppimaks seda, kuidas alla suruda valu ja kurbust, selle asemel, et õppida kuidas liikuda teisele poole hävitavat ja poovat jõudu.

Hea uudis on see, et on olemas positiivne ja tõhus viis sellest raskest leinamise protsessist läbi käimiseks! Kaotusvalust taastumise meetod (The Grief Recovery method) on tõeliselt tõhus lähenemisviis emotsionaalse kaotusega toimetulemiseks. Selle ülesehitus muudab selle eriti tõhusaks mehhanismiks nende jaoks, kes seisavad silmitsi lähedase kaotusega läbi enesetapu. See meetod räägib üdini lahendamata asjadest suhetes. Need tuuakse esile Kaotusvalust taastumise käsiraamatus (“The Grief Recovery Handbook”), mille autoriks on John James ja Russell Friedman. Õpikuks olemise asemel - mis ütleb mida sa pead tegema - on see juhendatud rännak, mis selgitab lahti “väärinformatsiooni,” mida enamus meist on õppinud varajases eas selle kohta, kuidas toime tulla emotsionaalselt valulike sündmustega. Enamjaolt öeldakse meile “ole tugev”, “leia endale tegevusi” ja “ära tunne end halvasti”, kui me kogeme kurbust. See ei paranda meie enesetunnet ja selle asemel julgustab meid kokku pakkima oma tunded. See emotsionaalne valu ei lähe ära, vaid selle asemel tuleb esile siis, kui meile meenub see kaotus või olukord. Iga kord, kui kurbus tuleb uuesti esile, on see meenutuseks, et me ei ole kunagi tegelenud tõhusalt selle emotsionaalse valuga. Autorid juhendavad sind läbi vajalike sammude, kuidas toime tulla emotsionaalse valuga, illustreerides igat sammu näidetega sellest, kuidas nad ise võtsid ette samasuguseid samme taastumiseks. Lõpptulemusena oled sa suuteline nautima häid mälestusi, mida see inimene sinu ellu tõi, selle asemel, et järjepidevalt keskenduda tema surmale. Sellistes olukordades, kus inimene jättis su maha suure emotsionaalse valuga (ja väga väheste heade mälestustega), annab see sulle vajaliku tegevusplaani, et põgeneda igavesti nende valulike sündmuste haardes olemisest. Seda tegevusplaani saad ise ellu viia iseseisvalt või läbi toetuse sertifitseeritud Kaotusvalust taastumise meetodi spetsialisti (Grief Recovery Method Specialist) toel, keda on sertifitseerinud Kaotusvalust Taastumise Instituut. Eestis on ainukene sertifitseeritud Kaotuvalust taastumise meetodi spetsialist - Meeli Laane. Erinevalt tavapärastest tugigruppidest, mis tihtipeale keskenduvad vaid sellele, kuidas järjepidevalt vabastada sinu emotsionaalset valu, andes vähest lootust taastumiseks, on see programm keskendunud edasi liikumisele. See lubab sul lõplikult vabastada valulikud mälestusted.


Allikad