Ema mõju täisealisele lapsele

Täna kirjutan emadest ja ema mõjust täisealise elus

Alustan natukene laiemast vaatenurgast – ühiskonnast ja ka teadusuuringutest. Lapsevanemluse osas on antud määrav ja suurim roll ja vastutus emale. Uuringud keskenduvad ema ja lapsevahelisele suhtele ja selle mõjule. Ühiskond nõuab emalt oskusi ja emaarmastust teatud viisil, sõltumata sellest kas see inimene (sõltumata soost) on ise kogenud elus armastust ja hoitust ja kas ta oskab seda jagada endale ja oma lastele. On ootused, nõudmised, vastutus kuid puutub toetus, inimlikkus ja mõistmine.

Lapsepõlves vägivalda, sõltumata vägivalla vormist – emotsionaalne või füüsiline – kogenud inimene jätkab vägivallatsemist. Kas enda sees või/ja teistega. Mõnikord seda ka endale teadvustamata ja märkamata, mis kipub varju jääma just emotsionaalse vägivalla korral.

Ta on ootustes, nõudmistes ja hinnagulises keskkonnas üles kasvanud ja siseneb täisealisena ühiskonna järgmiste ootuste, nõudmiste ja hinnangulisuse juurde, mis on laiem tema perekonnast. Ootus ja nõudmina, hukkamõist ja vastutus vanemluse teemal. Lisaks täiendavad vastutused – kodu, raha, toit laual, riided seljas jm.

Pinge kasvab, ärevus kasvab ja alateadlikud mustrid, kuidas tema vanem(ad) on pingetega toime tulnud, aktiveerub temas järjest jõudsamalt.

Ta saab lapse või lapsed.

Kõik kordub. Võibolla on ta võimeline olema natukene leebem, kui ta ise koges oma vanemat. Võibolla mitte. Võibolla ta eraldub, et mitte haiget teha. Võibolla kasutab füüsilist vägivalda. Võibolla kontrollib kõike. Võibolla vihkab end südamest. Võibolla ohverdab oma elu ja heaolu teiste nimel.

Laps, kes kogeb füüsilist või/ja emotsionaalset vägivalda, jääb ellu ebanormaalse keskkonnaga läbi enesesüüdistamise ja vanema kaitsmise. Laps on halb, vanem hea. Laps õpib end vihkama, süüdistama, karistama ja vanemat ülistama.

Intelligentsem täiskasvanu õpib ka oma vanema käitumist mõistma. Tihtipeale unustades iseenda mõistmise, jätkates vägivaldset mustrit eneses.

Lapsevanema mõju lapsele on põhjapanev – lapsevanem mõjutab lapse identiteeti ja seda, kuidas laps edaspidi näeb täiskasvanud inimesi ja maailma – kas need on turvalised või mitte. Laps õpib oma vanema(te)lt kas ta on hea laps, halb, raske, imeline, normaalne, ebanormaalne laps, kas ta on armastust väärt või mitte.

Lapsena ei ole lapsel muud valikut kui kohaneda.

Täisealisena saab inimene teha teadlikke valikuid. Sealjuures teadlikke valikuid enese osas – kes ta päriselt on, kui ta on üles kasvanud kõverpeegliga.

Terapeutilises kontekstis on töö emahaavaga sügav ja pikem protsess. Tihtipeale on see emotsionaalne ja keha raputav protsess. Laias laastus saab öelda, et toimub eraldumine kõverpeeglist tõese peegli juurde – kes ma tegelikult olen, mitte see, keda mulle peegeldati lapsest saadik. Milline on maailm ja teised täiskasvanud tegelikult. Lapsevanem ei võrdu kogu ülejäänud maailmaga ja kõikide täiskasvanutega. Suhted saavad muutuda turvaliseks ja maailm samuti, teadmisega, et kõik ei ole ühesugused. Ja mis olulisim, sisemine emotsionaalne vägivald saab lõppeda. Ja see on kingitus järgnevatele põlvkondadele.

Kutsun Sind mõistma, aktsepteerima ja hoidma ennast, et lõpetada sisemine vägivald ja astuda sisemiste muutuste suunas, mis Sind toetavad parimal võimalikul ja elutervel moel.

Meeli.

You Might Also Like

Leave a Reply

en_USEnglish